Me kohtusime 2013 aasta lõpus. Hubases kohvikus külmal talveõhtul. Viis ilusat edukat naist. Viis ühe eesmärgiga liitud emat. Me rääkisime mitu tundi järjest. Rääkisime kõvasti,üksteisele vahele segades. Me vist segasime teisi külastajaid ja ärritasime ettekandjaid. Aga meil oli ükskõik, sest me rääkisime kõige tähtsamast – meie lastest. Meie erilistest lastest.
Meist igaühe maailm muutus järsku ja enam polnud endine.See ei tähenda, et mailm on nüüd halvem või parem. Meie maailm on täiesti eriline. Kõik mis oli nii tähtis enne järsku muutus absoluutselt mõttetuks. Ja vastupidi, see mis oli mõttetu järsku muutus elu eesmärgiks.
Meie lastel on erinevad diagnoosid. Mõningatest te arvatavasti polegi kuulnud. Väga tihti kui inimesed kuulavad, et lapsel on autism või Downi sündroom näeme nende silmadest kaastunnet ja haletsust. Kuid kui te ainult teaksite kui palju õnne ja rõõmu kannavad endas meie lapsed! Kui palju headust ja naeratusi kinkivad nad meile iga päev, iga tund, iga hetk. Nad teevad meid tohutult õnnelikuks. Ainuke asi, mida meie kõik väga tahaksime – teha õnnelikemaks meie erilisi lapsi ja kinkida neile väärilist elu!
